Tartu Halduskohus: palestiinlaste toetuseks avaliku koosoleku keelamine ei olnud õiguspärane

Kodanik Agnes Joyet esitas 9. novembril 2023. aastal Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuurile koosolekuteate avaliku koosoleku korraldamiseks 18. novembril 2023 kella 12 kuni 14 Tartus Raekoja platsil eesmärgiga: „Kogunemine palestiinlaste inimõiguste toetuseks – õigus elule, õigus humanitaarabile, õigus tulevikule.“

PPA esindaja tegi 17. novembril 2023 otsuse kavandatud avaliku koosoleku mittelubamiseks. PPA põhjendas keeldumist sellega, et kaebaja korraldatud koosolekule võivad ilmuda ka teised kodanikud, kasutades plakateid, mis võivad sisaldada agressiooni õigustamist. PPA viitas keeldumise alusena korrakaitseseaduse (KorS) § 62 p-le 3, mis sätestab, et keelatud on korraldada või pidada koosolekut, mis õhutab vihkamist, vägivalda või diskrimineerimist rahvuse, rassi, nahavärvi, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, seksuaalse sättumuse, poliitiliste veendumuste või varalise või sotsiaalse seisundi alusel.

Kaebaja esitas kaebuse PPA 17. novembri 2023. a otsuse tühisuse või alternatiivselt õigusvastasuse tuvastamiseks. Kaebaja on seisukohal, et koosoleku keelamine oli tühine, kuna otsuse tegi selleks pädevust mitte omav haldusorgan. Kaebaja leidis, et kui see siiski ei ole tühine, on see igal juhul õigusvastane, sest tegemist ei olnud keelatud koosolekuga KorS § 62 p 3 tähenduses.

Vastustaja on seisukohal, et haldusakt avaliku koosoleku mittelubamise kohta ei ole tühine.

Kaebaja aktsepteeris haldusakti ehk jättis 18. novembril 2023 kavas olnud meeleavalduse korraldamata. Vastustaja hinnangul on haldusakt vaatamata ebaõigele õiguslikule alusele siiski õiguspärane.

Kohus jättis 11.07.2024 kohtuotsusega rahuldamata Agnes Joyeti kaebuse põhinõude tuvastada Politsei- ja Piirivalveameti 17. novembri 2023. a otsuse tühisus, aga rahuldas kaebaja alternatiivse nõude tuvastada Politsei- ja Piirivalveameti 17. novembri 2023. a otsuse õigusvastasus. Kokkuvõttes tähendab see kaebuse täielikku rahuldamist.

HMS § 8 lg 2 sätestab, et haldusorganisiseselt määratakse isikud, kes tegutsevad haldusmenetluses haldusorgani nimel, kui seaduses või määruses ei ole sätestatud teisiti. Asja materjalidest nähtuvalt on vaidlusaluse avaliku koosoleku mittelubamise otsuse allkirjastanud PPA Lõuna prefektuuri Tartu politseijaoskonna Tartu piirkonna grupijuht politseikapten. KorS § 72 lg 1 kohaselt on koosoleku pidamise keelamise õigus prefektil.

Küsimus sellest, kas ametnikule oli antud sisesuhtest tulenev volitus ettekirjutuse tegemiseks, ei ole haldusakti tühisuse, vaid õiguspärasuse küsimus. Sisepädevuse ületamine, s.o haldusakti allkirjastamine PPA ametniku poolt, kellel puudus selleks volitus, ei too kaasa haldusakti tühisust, vaid on menetlusviga, mille esinemisel tuleb hinnata, kas see rikkumine mõjutas asja otsustamist.

Riigikohtu praktika kohaselt ei piisa üksnes sellest, et haldusakt vastaks tühise haldusakti tunnustele, vaid korralduse tühisus peab olema ka ilmselge. Politseikapteni poolt antud otsus koosoleku mittelubamiseks on küll antud sisepädevust rikkudes, kuid see ei tähenda, et haldusakt oleks tühine ja kaebajal oleks õigus otsust mitte täita. Sisepädevuse võimalik ületamine ei mõjutanud ka asja õiget otsustamist, sest PPA on kohtumenetluses vaidlusalust otsust aktsepteerinud ja pidanud ennast sellega seotuks. Seetõttu jätab kohus rahuldamata kaebaja põhinõude PPA 17. novembri 2023. a otsuse tühisuse tuvastamiseks.

Vastuses kaebusele on PPA leidnud, et koosoleku keelamise tingis asjaolu, et korraldaja ei olnud koosolekuteates märgitud telefonil kättesaadav ning arvestades asja ajakriitilisust vastas PPA e-kirjale suure viivitusega. Sellist põhjendust vaidlusalusest otsusest ei nähtu. PPA möönis vastuses kaebusele, et vaidlustatud haldusakt on ebaõnnestunult formuleeritud, eelkõige on viidatud ebaõigele õiguslikule alusele.

PPA väitel oli keelamine KorS § 72 lg 1 p 2 alusel sisuliselt põhjendatud ohuhinnangu alusel. Keelamise asjaolu tingis, et kaebaja ei olnud koosolekuteates märgitud telefonil kättesaadav ning arvestades ajakriitilisust, vastas PPA-le suure viivitusega, mis ei olevat võimaldanud PPA-l tekkida veendumust, et kaebaja on korraldajana piisavalt läbi mõelnud koosoleku turvalisusega seotud olulised aspektid. Kohtu hinnangul ei olnud kaebaja koosoleku korraldajana passiivne ning ei rikkunud koostöökohustust.

Kohus nõustub kaebajaga, et isegi juhul, kui kaebaja poolt PPA telefonikõne kohene mittevastuvõtmine ja selle asemel kõnele järgnenud elektronkirjale vastamine, kujutaks endast formaalselt KorS § 64 lg 3 p-s 4 sätestatud kohustuse rikkumist, ei oleks see käsitletav KorS § 72 lg 1 p-s 2 sätestatud keelamise alusena.

Kaebaja on seisukohal, et veelgi vähem saab KorS § 72 lg 1 p-s 2 sätestatud keelamise aluseks olla asjaolu, et antud teemaga seotud meeleavaldused maailmas ei ole kulgenud alati rahumeelselt. Ei keelu põhjendustest ega kaebusele antud vastusest ei nähtu, et PPA oleks hinnangu kujundanud ning jõudnud järeldusele, et koosolek võib sellise ohu tekitada. PPA oleks pidanud põhjendama ka seda, miks see oht oma iseloomult tulenevalt on selline, et seda ei tõrjuda vähem riivavat meedet kasutades. Kohus nõustub kaebajaga, et ka selliseid põhjendusi ega kaalutlusi ei keelamise otsusest ega kaebusele antud vastusest ei nähtu.

Kohtuotsus ei ole jõustunud.