Ringkonnakohus mõistis Mikk Tarrastele eluaegse vangistuse

Tallinna Ringkonnakohus muutis Pärnu Maakohtu süüdimõistvat otsust karistust puudutavas osas, mõistes Mikk Tarrastele (33) 20-aastase vangistuse asemel eluaegse vangistuse.

Ringkonnakohtu hinnangul ei vastanud varasem karistus süüteo raskusele ega süüdimõistetu isikule. Maakohus oli õigesti toonud välja mitu olulist asjaolu, mis suurendavad süüdistatava süüd, kuid ringkonnakohus leidis, et süü suuruse juures oli raskendava asjaoluna arvestamata jäänud see, et M. Tarraste oli oma teoga täitnud kuriteokoosseisu mitu erinevat kvalifitseerivat tunnust (üheksast tunnusest kolm).

Süüdistuse kohaselt tappis M. Tarraste kaks inimest, vigastas viit inimest ja ohustas oma tegevusega määramata arvu isikute elusid ning tervist, lisaks tekitas varalist kahju. Kokku ohustas ta vähemalt 17 inimese elu ja tervist, kellest neli olid 3-9-aastased lapsed. Kõik kannatanud olid talle võõrad, neil polnud M. Tarrastega mingit suhet ega tema ees ühtki süüd. Nii nende asjaolude kui ka oma erakordselt raskete tagajärgede poolest on M. Tarraste toime pandud mõrv Eesti senises kohtupraktikas ja õigusruumis väga erandlik.

Ringkonnakohus pidas süüdistatava puhtsüdamliku kahetsuse arvestamist karistust kergendava asjaoluna korrektseks, kuid oli maakohtust erineval arvamusel selles, millist kaalu peaks sellele kahetsusele omistama. Ringkonnakohtu hinnangul oli süüdistatava kahetsus pigem ootuspärane, arvestades juhtunu ja selle tagajärgede äärmuslikkust, ning ainuüksi see faktor ei kaalu üles süüd suurendavate asjaolude massiivset kogumit.

Ringkonnakohus leidis, et kuigi arvestades M. Tarraste varasemat haridust, pereelu, tegusat tööelu, ühiskonnaelus osalemist ja kehtivate karistuste puudumist, oli ta juba kuriteo toimepanemise ajal tavamõistes väga kenasti sotsialiseerunud inimene, kuid hoolimata sellest pani ta toime raskema kuriteo kui enamik ühiskonnastamisel abi vajavaid inimesi. Seetõttu ei saa kohtu hinnangul öelda, kas M. Tarraste tinglik nö taasühikonnastumise võimekus oleks parem 20-aastase vangistuse järel või siis, kui ta saaks võimaluse vabaneda 25 aasta möödudes.

Seega puudusid kohtu hinnangul M. Tarraste isikuga seotud asjaolud, mis räägiks ühemõtteliselt 20-aastase vangistuse kasuks ja eluaegse vangistuse kahjuks. „Kuna tegu oli ootamatu ning ka süüdistatav ise ei oska sellele selgitust anda ja tunnistab süüd vaid osaliselt, siis ei ole võimalik välistada sarnase ootamatuse kordumist tulevikus. Seega ei ole võimalik ennustada tõsikindlalt, milline karistus hoiaks paremini ära tema edasised samasugused kuriteod“ märkis kohus.

Kokkuvõtvalt leidis ringkonnakohus, et kui inimene on pannud toime nii ränga kuriteo, mille eest eluaegse vangistuse mõistmine on kohane ja põhjendatud, siis ei ole sugugi mõeldamatu ega ebaproportsionaalne, kui selline inimene – olgugi varem karistamata, kõrgharidusega ja ühiskonnas hästi toimetulev – korraldab oma ülejäänud elu vanglas.

Ka rõhutas ringkonnakohus, et mitme inimese tapmise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt ja rangeimal võimalikul viisil. Antud juhul oli tegu suunatud otseselt ligi paarikümne inimese elu ja tervise vastu. Seetõttu ei saanud kohus alahinnata otsuse üldpreventiivset tähendust ehk seda, millise sõnumi annab see sellise käitumise lubamatuse kohta ja vajaduse kohta vältida selliseid juhtumeid juba eos. „Õiguskorra kaitse huvides tuleb arvestada ka vajadusega kindlustada ühiskonda äärmiselt ohtliku kuriteo toime pannud M. Tarraste eest. Nii ennustamatult toime pandud ja raskete tagajärgedega kuriteo puhul ei saa riik võtta kergekäelist riski, et midagi sarnast võiks ettenähtavas tulevikus korduda“ märkis kohus.

Lisaks juhtis kohus tähelepanu ka karistuse lunastuslikule aspektile – karistusele kui süüdlase võimalusele oma süü lunastada ehk moraalselt heastada. „Mitme elu võtmisel on selline luna kahtlemata äärmiselt suur. Süüdistatav ise hindas oma ringkonnakohtus esitatud kõnes süüd ja sellele vastavat moraalset heastamisvajadust peaaegu mõõtmatuna, piibellikes kategooriates: „Minu süü on äärmiselt suur. /…/ Inimese elu on püha. Olen selle pühaduse vastu eksinud, seda rüvetanud. Elu võtmiseks ei ole ühtegi moraalset õigustust.“ Kannatanud on pidanud sellele lunale vastavaks eluaegset vangistust. See on ka maksimaalne karistus, mida seadus (so Eesti ühiskond) lubab sellisele teole määrata. Ka mõõtmatu süüga teole ei saa raskemat karistust määrata. Süüdistatav palus kohtult õiglast lahendust. Absoluutse karistusteooria kohaselt oleks õiglane karistus eluaegne vangistus“ lisas kohus.

M. Tarrastele oli esitatud süüdistus kahe inimese tapmises ning tulirelva ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises. Täpsemalt vedas 2020. aasta 6. juuni õhtul M. Tarraste relvaseadust rikkudes oma sõiduautos tulirelvi ja põhjustas Lihula lähistel tanklas liiklusõnnetuse. Sündmuskohalt põgenedes ning eesmärgiga varjata toime pandud rikkumisi, tulistas ta temale järgnenud mootorratturit ja kaht sõiduautot kokku üheksa inimesega. Tulistamise tagajärjel hukkus mootorrattur sündmuskohal ja üks autodest sai tabamuse. Seejärel liikudes mööda Tuudi-Raudtee teed jalgsi kodutalu poole tulistas M. Tarraste korduvalt teel vastu tulnud Žigulid, mida juhtinud mees sai viga ning kaks tagaistmel olnud last eluohtlikke vigastusi. Juhi kõrval istunud naine hukkus. M. Tarraste jätkas tulistamist ka sündmuskohale saabunud kiirabi, peatunud Žiguli ja selle juurde saabunud lähedaste ja politseinike suunas. Edasi liikus M. Tarraste jalgsi Tuudi raudteejaama hooneni, avades seal tule hoone lähedale saabunud politseinike pihta, kus üks kuul tabas ühe politseiniku kiivrit.

Laskemoona ebaseadusliku käitlemise süüdistus seisnes selles, et M. Tarraste omas, hoidis ja osaliselt laadis ümber ebaseaduslikult laskemoona, kokku 247 padrunit.

Tsiviilhagide osas, summas üle 334 000 euro, on maakohtu otsus jõustunud.

Tänast otsust võib vaidlustada Riigikohtus 30 päeva jooksul.