Inimõiguste Kohtu otsus asjas Helme vs Eesti
Välisministeeriumi teatel leidis Euroopa Inimõiguste Kohus oma 7. oktoobri 2025. a otsuses Helme vs. Eesti (nr 3023/22), et Eesti ei rikkunud õigust õiglasele kohtumenetlusele sellega, et menetluses kasutati politseiagenti, kes 12-aastase tüdrukuna esinedes kaebajaga veebikeskkonnas suhtles. Kohtu hinnangul ei provotseerinud politseiagent kaebajat kuritegu toime panema. Otsus on märgiline, kuna tegeles praegusel digiajastul olulise teemaga – veebikuriteod ja nende uurimine. Kui kaebaja otsust ei vaidlusta, jõustub see kolm kuud pärast avaldamist (7. jaanuaril 2026).
Otsuse eestikeelne tõlge avaldatakse hiljem EIK andmebaasis Hudoc ja Riigi Teatajas.
Asjaolud
P. Helme pidas kahe kuu jooksul 12 vestlust kasutajaga, kes väitis end olevat 12-aatsane Marleen. Kuna Helme algatatud vestlused olid seksuaalse sisuga, mõisteti Helme alaealise seksuaalses ahvatlemises süüdi.
Tegelikult oli vestluse teiseks pooleks politseiagent, kes tegutses jälitustoimingu raames. Politseiagendi eesmärgiks oli, tuginedes eelnevalt saadud informatsioonile, tuvastada isikuid, kes otsivad veebikeskkondades kontakti alla 14 aastaste lastega, et nendega seksuaalsetel teemadel vestelda ning seksuaalse sisuga faile vahetada.
Kaebaja väitis EIKis, et kriminaaluurimine algatati üldise teabe alusel ja ilma konkreetse informatsioonita isikute kohta, kes alaealistega vestelnud oleks. Tema arvates meelitati ta lõksu, teda provotseeriti ning seeläbi rikuti tema õigust õiglasele kohtumenetlusele (euroopa inimõiguste konventsiooni artikkel 6 lg 1).
EIK otsus
EIK tõdes, et tõendite otsimine ja kogumine, eelkõige täielikult veebis aset leidvate kuritegude puhul, on keeruline. Seetõttu on politseil üha enam vaja kasutada politseiagente, informaatoreid jm varjatud võtteid. Selliste uurimismeetodite kasutamine iseenesest ei riku õigust õiglasele kohtulikule menetlusele. Oluline aga on, et selline tegevus toimuks selgetes piirides.
Arvestades käesoleva juhtumi konkreetset konteksti, leidis EIK, et riigi ametivõimudel olid salajase jälitusoperatsiooni algatamiseks mõjuvad põhjused. Nad olid saanud teavet, mis viitas sellele, et mitmed isikud olid veebisaidil www.armastusesaal.org tegelenud alla 14-aastaste alaealiste võimaliku seksuaalse ahvatlemisega. Otsuses viidati ka Euroopa Nõukogu Lanzarote konventsioonile, mis kohustab riike võtma vajalikke seadusandlikke või muid meetmeid, et kriminaliseerida laste tahtlik ahvatlemine seksuaalsetel eesmärkidel. Seda on Eesti ka teinud.
Kohus ei pea määravaks seda, et uurimistoimingu alguses puudus objektiivne kahtlus, et just kaebaja oli seotud kuritegeliku tegevusega või oli selliseks käitumiseks eelsoodumusega. Sellised operatsioonid on oma olemuselt ette võetud teabe ja tõendite kogumise eesmärgil ning hõlmavad valeidentiteedi omaksvõtmist. Kohtu hinnangul hoidis politseiagent kogu suhtluse ajal passiivset hoiakut ning kaebajale ei avaldatud kuriteo toimepanemiseks ei otsest ega kaudset survet.
Kokkuvõtlikult leidis EIK, et politseiagendi kasutamine ei kujutanud endast õhutamist ning jälitustoimingu käigus saadud tõendite hilisem kasutamine kaebaja vastu algatatud kriminaalmenetluses ei rikkunud artikli 6 lõikest 1 tulenevaid õiguseid.
Mis saab edasi?
Otsus ei ole jõustunud. Kaebajal on võimalik selle peale edasi kaevata ehk taotleda asja uut arutamist EIK suurkojas. Kui ta seda kolme kuu jooksul ei tee, siis otsus jõustub (7. jaanuaril 2026).
Kohtuotsusest kirjutas USA veebiväljaanne Courthouse News Service juba ka artikli.