Harju Maakohus mõistis oma „üürilise“ tapnud Sergei Gavrilini 8 aastaks vangi
Harju Maakohus tunnistas täna Sergei Gavrilini süüdi tapmises ja mõistis talle karistuseks 8 aastat vangistust. Karistuse hulka tuleb arvata eelvangistuses viibitud aeg ja lugeda karistuse kandmist alates isiku kahtlustavana kinnipidamisest 29. juunil 2024. aastal.
Gavrilinit süüdistatakse selles, et ööl vastu 29. juunit eelmisel aastal ohvriga ühise alkoholitarvitamise käigus tekkis neil tüli üüri maksmise teemal. Gavrilin palus mehel korduvalt lahkuda, helistas kahel korral Häirekeskusesse ja palus politsei abi ohvri lahkuma sundimiseks. Lõpuks kulmineerus tüli sellega, et Gavrilin haaras noa ja lõi ohvrit rindkere piirkonda põhjustades tema surma.
Kohtu hinnangul on kriminaalasjas kogutud tõenditega tuvastatud, et S. Gavrilin lõi kannatanut ühise alkoholitarvitamise käigus tekkinud tüli käigus noaga ühel korral vasakule rindkere piirkonda, mis põhjustas kannatanu surma. Süüdistatav tunnistas ka ise täielikult oma süüd. Kohtu hinnangul oli tegu toime pandud tahtlikult – sellise sügavusega vigastust, nagu oli noalöögi järel kannatanu rinnakus, ja silmas pidades ka vigastuse asukohta, on üldjuhul keeruline pidada valearvestuseks.
Kohtu hinnangul ei olnud tegemist ka kannatanu käitumisest tingitud provotseeritud tapmisega. Kuigi süüdistatava ja kannatanu vahel puhkes sündmusele eelnenud õhtul verbaalne konflikt seetõttu, et kannatanu elas lihtsalt süüdistatav kulul süüdistatava korteris millegi eest tasumata, oli see konflikt siiski kestnud juba pikemat aega. Ilmselt oli kannatanu seesugune juba pikemat aega kestev käitumine tervikuna süüdistatava jaoks emotsionaalselt tüütu ja kurnav ning ta soovis seda lõpetada. Kannatanu jutt ehk karjumine ja tõuklemine ning öeldu „tapa“ võiski viia selleni, et süüdistatav reageeris spontaanselt, et talle ebameeldivat situatsiooni lõplikult peatada. Samas ei ole kohtu hinnangul kriminaalasjas avaldatud ja uuritud selliseid tõendeid, mis viitaks sellega seoses süüdistataval just äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundile lisaks objektiivsele faktile, et S. Gavrilin lõi kannatanu noaga.
Ka ei tuvastanud kohus, et S. Gavrilin oleks tegutsenud hädakaitseseisundis. Nii ei tulene tõenditest, et kannatanu oleks süüdistatavat kuidagi rünnanud või et kannatanust oleks S. Gavrilinile tulenenud mingit ohtu, mida oleks pidanud tõrjuma.
Arvestades S. Gavrilini poolt toime pandud kuriteo asjaolusid (sh kannatanu käitumist), samuti S. Gavrilini isikut iseloomustavaid andmeid (sh tema varasemat arhiveeritud karistust, samuti raske isikuvastase kuriteo toimepanemise eest sarnastel asjaoludel praeguse teoga), karistust raskendavate asjaolude puudumist ning karistust kergendava asjaoluna (süüdistatav kahetses tegu ja tunnistas süüd), on kohtu hinnangul süü suurus selline, et karistuse peab mõistma sanktsiooni keskmisest määrast veidi madalamas määras ehk 8 aastat vangistust.
Kohtu hinnangul ei olnud põhjendatud S. Gavrilinile karistuse mõistmine alla sanktsiooni alammäära, kuivõrd ei esinenud seesuguseid erandlikke asjaolusid. Erandlikuks karistusseadustiku § 61 mõttes ei saa pidada asjaolu, et süüdistatav S. Gavrilin pidi taluma kannatanu käitumist, elades S. Gavrilini korteris ilma selle eest tasumata ja kommunaalkulusid maksmata. Kindlasti ei andnud eelöeldu aga S. Gavrilinile õigust teda häirivalt isikult elu võtmiseks. Kannatanu mitteheauskset käitumist süüdistatava suhtes arvestas kohus karistust mõjutavate asjaolude hulgas, leides, et see mõnevõrra S. Gavrilini süüd vähendab. Lõppkokkuvõttes vastutab süüdiv isik oma teo eest ise. Elu on olulisim individuaalne õigushüve, mille õiguskaitse tuleneb otseselt Põhiseadusest.
Menetluskuludena mõisteti Sergei Gavrilinilt välja kokku 3655 eurot. Kaitsjatasu jäeti riigi kanda, sest arvestades S. Gavrilini vanust ja tema puudest tulenevaid piiranguid karistuse kandmise ajal töötada, käiks S. Gavrilinile menetluskulude tasumine tervikuna ilmselt üle jõu.
Kohtuotsus ei ole jõustunud. Otsuse peale võib esitada apellatsiooni Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul.