Kohtusüsteemi loomine esimese vabariigi ajal
Eesti oma kohtusüsteemi loomine sai alguse Eesti rahvusväeosadest. Esmalt organiseeriti Eesti sõjavägede staabi juurde kohtujaoskond, mille ülesanne oli sõjaväekohtute ja kohtutegevuse kavade väljatöötamine ning kohtute abistamine nende tegevuses. Eesti sõjavägede juhataja kohusetäitja, kindralmajor Andres Larka andis 13. märtsil 1918 käsu sõjaringkonnakohtu loomiseks, nimetades seda Eesti Kõrgemaks Sõjakohtuks (EKS). Kavandatavas sõjaväekohtute süsteemis pidid vähemtähtsaid asju arutama polgukohtud, ratsapolgu kohus ja suurtükibrigaadi kohus. EKS oli küll Eesti Vabariigi esimene kohus, aga temagi tegutsemisaeg jäi lühikeseks, sest ta pidi juba 1918. aasta aprillis oma tegevuse Saksa okupatsioonivõimude survel katkestama.
Ajutine Valitsus võttis määruse ajutiste kohtute sisseseadmise kohta vastu juba 18. novembril 1918 ja selle alusel taastati kõigepealt Eestis asunud revolutsioonieelsed kohtud alates 2. detsembrist. Kohtud pidid üldjuhul töötama samade seaduste alusel nagu tsaariaegsed kohtud, kuid eesti keeles. Ka kohtutes rakendatavad seadused ja muud õigusaktid pidid jääma endiseks seni, kuni võetakse vastu uued seadused.
Ülemaks kassatsioonikohtuks pidi saama Riigikohus, kellele anti kõik õigused, mis varem olid kuulunud Vene impeeriumi kõrgeimale kohtule. Asutav Kogu valis Riigikohtu esimesed liikmed 31. oktoobril 1919. aastal. Kohtu esimeheks valiti Asutava Kogu liige Kaarel Parts, teised kohtu liikmed olid Paul Beniko, Roman (Rein) Koemets, Jaan Lõo, Hugo Reiman, Martin Taevere ja Peeter Puusepp. Riigikohtu asukohaks määrati Tartu ja esimene istung peeti 14. jaanuaril 1920 Tartu raekoja saalis.
Riigikohus oli varasema kohtusüsteemiga võrreldes täiesti uus kohtuorgan, mistõttu oli tema tegevuse korraldamiseks ja pädevuse piiritlemiseks vaja uut ja oma seadust. Madalama astme kohtud tegutsesid kuni 1935. aastani endiselt Vene impeeriumi kohtute seaduse alusel, millesse vajaduse korral tehti üksikseadustega vähemaid parandusi ja muudatusi.
Väiksema väärtusega kohtuasju arutas esimese astme üldkohtuna rahukohtunik, neis asjades sai edasi kaevata rahukogule kui apellatsioonikohtule ja sealt edasi kassatsiooni korras Riigikohtule. Suurema väärtusega või olulisemates kohtuasjades oli esimese astme kohus rahukogu, apellatsiooniastmes Kohtupalat ja kassatsiooniastmena vaatas neid otsuseid läbi Riigikohus.
Sünnib halduskohtumenetlus
12. veebruaril 1919 vastu võetud administratiivkohtu korraga anti võimalus esitada kaebusi täitevvõimu aktide peale halduskohtumenetluse raames. Tegemist oli uue, modernsele õigusriigile iseloomuliku nähtusega Eesti ajaloos. Samas ei loodud eraldi halduskohtute süsteemi, vaid kaebusi haldusorganite tegevuse peale arutati üldkohtutes. Ehkki halduskohtud institutsioonilises mõttes puudusid, oli tegemist halduskohtupidamisega funktsionaalses mõttes. Haldusasjades tehtud lahendite peale sai edasi kaevata Riigikohtu administratiivosakonda.
1935. aasta kohtureformiga asendati varasemad 34 rahukohut 54 jaoskonnakohtuga. Jaoskonnakohtunikud lahendasid ainuisikuliselt esimese astme kohtuna nõudeasju väärtusega kuni tuhat krooni ning kriminaalasju, kus karistusena oli ette nähtud peamiselt rahatrahv, arest või vangimaja. Pärandivaidlusi ja elatise nõudeid arutas jaoskonnakohus olenemata summa suurusest. Rahukogud nimetati reformiga ümber ringkonnakohtuteks, neid oli endiselt neli: Tallinnas, Tartus, Rakveres ja Viljandis. Varasem Kohtupalat nimetati ümber Kohtukojaks.
1938. aastal riigihoidja dekreedina antud kohtute seadustikuga muudatusi kohtute struktuuris üldiselt ei tehtud. Küll aga loodi Riigikohtu juurde eraldi distsiplinaarkamber kohtunike ja kohtu-uurijate rikkumiste uurimiseks, ehkki nende distsiplinaarrikkumised olid Riigikohtu pädevuses olnud juba varemgi. Muudatus seisnes selles, et nüüd võis ka kohtuminister Riigikohtule distsiplinaaruurimise algatamiseks korralduse anda, kui ta leidis „kohtuasutises aeglast asjaajamist, töökuhjumist või korratusi“.
Kohtu-uurijad teostasid kohtunike kõrval eripärast kohtuvõimu: nad viisid keerulisemates kriminaalasjades läbi eeluurimist ja võisid näiteks kuulutada isiku tagaotsitavaks või kohaldada sundtoomist. Seetõttu olid neile esitatavad kvalifikatsiooninõuded kohtunikega samasugused.
1918. aasta lõpus, kui Eesti kohtud pidid tööd alustama, oli suuri raskusi nende komplekteerimisega. Senised kohtunikud olid peamiselt vene või saksa päritolu ja paljud neist ei olnud enam Eestiski. Eesti Vabariigi kohtutesse inimeste leidmist raskendas ka see, et õigusteadust õppinud eesti soost juristid olid I maailmasõja ja Vabadussõja tõttu seotud muuga või ei soovinud advokaadiametit vahetada kohtunikukoha vastu.
Juriidilise haridusega kolmandik kohtunikke
Õigusajaloolase Toomas Anepaio hinnangul võis Eesti Vabariigi sünnihetkeks olla umbes 240 eestlasel lõpetatud või omandamisel juriidiline kõrgharidus. Samas ei olnud ka aega uusi kohtunikke ette valmistada. Nii tuli vabariigi algusaastatel ametisse nimetada ka kohtunikke, kel puudus õigusteaduslik haridus. Kohtunikeks ja kohtu-uurijateks võisid saada ainult Eesti Vabariigi kodanikud, kes olid vähemalt 25 aastat vanad. Vajaliku haridustasemega kohtunike puudumise korral oli seadusega lubatud erandkorras nimetada kohtunikeks ka madalama haridusega isikuid, kui nad vastasid muudele tingimustele. Riigiprokurör Richard Räägo andmetel oli 1921. aastal juriidilise haridusega vaid 29,3% kohtunikest; rahukohtunikest oli ülikoolis õigusteadust õppinud vaid 2,4% ning 4,8% neist olid keskkooliharidusega. Olukord muutus alles 1920. aastate lõpus, kui Tartu Ülikooli oli lõpetanud juba piisav hulk juriste.
1920. aasta PS-i järgi valis riigikohtunikud ametisse Riigikogu. Teiste kohtunike ametisse nimetamine oli Riigikohtu pädevuses, kui nad ei olnud seaduse järgi valitavad. Korda, et Riigikohus valib ja nimetab kohtunikud, kritiseerisid mitmed poliitikud, nende hulgas ka Konstantin Päts. Ta leidis, et nii on esimese ja teise astme kohtunikud seatud Riigikohtust sõltuvusse ja nad ei saa olla iseseisvad oma otsuste langetamisel. 1933. aasta PS muudatused andsid kohtunike nimetamise õiguse riigivanemale, 1937. aasta PS presidendile. Samas oli tema valik piiratud Riigikohtu esitatud kandidaatidega.
Eesti Vabariigi kohtutele oli võrreldes teiste kaasaegsete riikide kohtutega antud küllalt kaugeleulatuv kontrolliõigus põhiseaduslikkuse järelevalvel. Seaduste ja täitevvõimu aktide vastavust põhiseadusele ei saanud küll ükski kohus, ka mitte Riigikohus, hinnata eelkontrolli korras, enne nende kehtestamist. Järelkontroll juba kehtestatud õigusaktide üle oli aga võimalik ja vähemalt Riigikohus seda võimalust ka kasutas. 1937. aasta PS eelnõu arutamisel Rahvuskogus sooviti sellesse lisada eraldi säte, et Riigikohus on põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Viimaks aga otsustati, et kohtute järelevalve riigivõimu teostamise põhiseaduslikkuse üle tuleks reguleerida eraldi seadusega. Selle seaduse vastuvõtmiseni ei jõutud ja kuni Nõukogude okupatsioonini kehtis sisuliselt edasi samasugune kord nagu enne 1937. aasta põhiseadust.
Eesti Vabariigi okupeerimine 1940. aastal tõi kaasa Riigikohtu likvideerimise. Viimane istung peeti 31. detsembril 1940 Tallinnas. Nii Riigikohus ise kui tema võimalus teostada põhiseaduslikkuse järelevalvet pidid kaduma Eesti õiguse ajaloo areenilt, kuni oli jälle võimalik taastada iseseisev Eesti Vabariik.
Taasiseseisvunud Eesti vabariigi kohtud
Veel enne 1992. aasta PS võttis ülemnõukogu 23. novembril 1991 vastu nii kohtuniku staatuse kui ka kohtute seaduse. PS XIII peatükk sätestab õigusemõistmise aluspõhimõtted ja kohtusüsteemi ülesehituse: esimese astme kohtud on maa-, linna- ja halduskohtud, teise astme moodustavad ringkonnakohtud ning kõrgeima kohtuna tegutseb Riigikohus. Seaduse alusel võib luua ka erikohtuid, näiteks halduskohtud, töö- või sotsiaalkohtud. PS keelab samas erakorraliste kohtute moodustamise.
Kohtute arvu ja nende koosseisude kindlaksmääramise seadus 16. detsembrist 1992 nägi ette 24 esimese astme ja neli ringkonnakohut. Kohtute arvu ja koosseise on hilisemate seadustega mitu korda muudetud ning 2002. aastast kehtiv uus kohtute seadus sisaldab ka kohtuniku staatuse kohta käivad sätted. 2006. aastal liideti nõukogudeaegsete rajoonide järgi moodustatud maakohtud uuteks suuremateks maakohtuteks, ühendades nendega linnakohtud. Tartus oli seda tehtud juba 2000. aastal.
1994. aasta seadusega sätestati esimese astme kohtunike üldarvuks 153, 1996. aastal sai sellest 177, hilisemate seaduste ja muudatustega on esimese astme kohtunike arv kõikunud nii ühele kui teisele poole ning 2018. aastaks jõudnud 150-ni. Maa- ja halduskohtutel on kohtumajad, mis võivad paikneda teisteski asulates. Eri asukohtade tõttu võib Eesti kohtusüsteem tunduda geograafiliselt mõneti keerukas, on aga ülesehituselt üks lihtsamaid Euroopas.
Nagu Eesti esimesel iseseisvusajal, täidab tänapäevalgi teise astme kohus paljudes riikides edasikaebeinstantsi ülesannete kõrval keerulisemates kohtuasjades esimese astme kohtu rolli. Meil tegutseb ringkonnakohus üksnes apellatsiooniastmena. Ehkki 1992. aasta seadus nägi ette ka Viljandi ringkonnakohtu, selle moodustamiseni ei jõutudki. Viru ringkonnakohus lõpetas tegevuse 2008. aastal ja praeguseks on Eestis kaks ringkonnakohut: Tallinnas ja Tartus.
Alama astme kohtute otsuste peale esitatud kaebusi vaatab kõrgeim kohus Riigikohus läbi kassatsiooni korras, hinnates vaid õigusküsimusi, mitte enam fakte ega tõendeid. Peale kohustuste üld- ja halduskohtupidamise kõrgeima instantsina on Riigikohus ka põhiseaduslikkuse järelevalve kohus. Riigikohtus on kokku 19 kohtunikku.
Riigikohtu ülesanded laienevad
Peale õigusemõistmise ja kohtupraktika ühtlustamise on Riigikohtul tähtis osa alama astme kohtute komplekteerimisel ja muude kohtuteenistusega seotud kohtuhaldusülesannete täitmisel. Riigikohus korraldab kohtunikukandidaatidele eksameid, üldkogu valib esimese ja teise astme kohtunikuks kandideerijate hulgast välja sobivad ja teeb presidendile ettepaneku nende nimetamiseks. Riigikohtu korraldada on ka kohtunike distsiplinaarküsimuste lahendamine.
Riigikogu valis 8. detsembril 1992 Riigikohtu esimeheks Rait Maruste, kellel tuli kanda põhiraskust Riigikohtu ja laiemaltki Eesti uue kohtusüsteemi ülesehitamisel. Riigikohtu liikmeks kandideerijate avalduste läbivaatamiseks moodustati komisjon, kuhu kuulus Riigikogu liikmeid, justiitsminister, kohtunikud, advokaat ja Riigikohtu esimees. 25. veebruaril 1993 sai Riigikogu nimetada ametisse nii palju Riigikohtu liikmeid, et need moodustasid otsustuste langetamiseks vajaliku kvoorumi.
Riigikohtul 1993. aastal veel oma maja ei olnud ja kohtunikud kogunesid korralduslike otsuste langetamiseks Eesti Vabariigi Ülemkohtu majja Tallinnas. Ometi oli tegemist täiesti uue kõrgeima kohtuga. Erinevalt enamikust Ida-Euroopa reformiriikidest ei kujundatud Eestis kõrgemat kohut lihtsalt ümber, vaid loodi nii personaalselt kui ka institutsionaalselt täiesti uus kohus. Ülemkohtu esimees vabastati ametist alles 26. jaanuaril 1993 ja kohus ise jätkas veel lõpetamata asjade menetlemist, kuni 1993. aasta oktoobris vabastati ametist kõik ülemkohtu liikmed.
Riigikohus alustas tööd uute asjadega. Rait Maruste meenutuste järgi sündis otsus Riigikohus taas Tartus avada „võrdlemisi spontaanselt 1992. aasta lõpus peaminister Mart Laari ja justiitsminister Kaido Kamaga nõu pidades“. Kuna Riigikohtu endine hoone Vanemuise tänaval oli kutsekooli käsutuses ja ülikoolil oli just vabanenud sisehaiguste kliiniku maja, sai sellest Riigikohtu uus hoone, mida ta esimestel aastatel jagas Tartu ringkonnakohtuga.
Uue Riigikohtu esimene istung 27. mail 1993 peeti aga samas, kus alustati 1920. aastal – Tartu raekoja saalis. Samal ja järgnenud aastatel täideti kiiresti kõik riigikohtunike kohad, alguses tähelepanuväärselt suure hulga TÜ õppejõududega. Nii ringkonna- kui ka riigikohtunikuks võivad saada kas alama astme kohtust või väljastpoolt kohtusüsteemi tulnud isikud. Selline paindlik lahendus võimaldab kohtusüsteemi kaasata kõrge kvalifikatsiooniga juriste muudelt õigusaladelt. See aga ei välista kohtunike tõusu kohtusisesel karjääriredelil. Aastatel 2013–19 Riigikohtu esimehe ametit pidanud Priit Pikamäe oli esimene esimees, kes oli kohtunikuna töötanud kohtusüsteemi kõigis kolmes astmes ning olnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi esimees.
Rait Maruste tõstab esile, et kohtureformi lõppjärgus oli „Eesti kohtutes ligi 75% uustulnukaid ehk inimesi, kes ei olnud kohtunikud nõukogude süsteemis“. Sellega erines Eesti väga oluliselt kõigist teistest Ida-Euroopa riikidest. Murrang isikkoosseisus õnnestus saavutada võttega, mida teised riigid ei kasutanud. Maruste kirjeldab seda nii: „Uute kohtunike leidmise skeem esimesse ja teise kohtuastmesse oli selline, et kõik ametis olnud kohtunike ametikohad kuulutati vakantseks ning avati uus avalduste vastuvõtmine. Kandideerida võisid ka enne iseseisvuse taastamist ametisse valitud kohtunikud. Viimastest ei teinud seda siiski kõik, lahkuti valdavalt advokatuuri, aga ka pensionile või mujale. Püüdsime valida nooremaid inimesi, kes ei olnud eelmise süsteemiga seotud või olid olnud seal vähe aega.“ Reformi tulemusena oli suurem osa kohtunikke naised, keskmine vanus oli 41 aastat ja vaid 26% oli varem töötanud kohtunikena. Endisi advokaate oli väga vähe (2), küll aga päris palju prokuratuuri (23) ja NSVL Siseministeeriumi organite töökogemusega isikuid (22). Piirkonniti olid küll mitme näitaja puhul suured erinevused. Riigikohtunike hulgas oli endisi kohtunikke suhteliselt rohkem.
Uute kohtunike ametisse saades alustati mitmesuguses vormis täiendõppega. TÜ õigusteaduskonnas 1997. aastal tegevust alustanud Juristide Täienduskoolituse Keskus muudeti varsti tasuliseks avatud ülikooliks ja sellel on olnud kohtunike täiendkoolituses väiksem tähtsus kui Riigikohtul endal, Eesti Õiguskeskusel või EL-i twinning-programmil. 2002. aasta kohtute seadus paneb kohtunikele kohustuse täiendada pidevalt oma erialateadmisi ja -oskusi ning osaleda koolitustel. Sellel alusel on kohtunike täiendkoolitusest kujunenud üks süsteemsemaid ja läbimõeldumaid juriidilisi jätkuõppeprogramme.
Kohtute haldamise nõukoja teke
Maa-, haldus- ja ringkonnakohtute majanduslik ja rahaline külg, mis kaudselt seostub õigusemõistmise korraldamisega, kuulub justiitsministeeriumi haldusalasse. 1990. aastatel tekitas kohtuhalduse ülesannete jaotus tihti pingeid Riigikohtu ja ministeeriumi vahel. 2002. aasta kohtute seadusega püüti leida kompromiss: sisse seati kohtute haldamise nõukoda.
Kohtute täiskogu koguneb 2002. aastast vähemalt korra aastas ning on Eesti kohtunikkonna suurim esindus- ja omavalitsusorgan, kuhu kuuluvad kõik Eesti kohtunikud oma ameti poolest. Täiskogu võib koguneda ka erakorralisele koosolekule, nagu näiteks 2009. aasta mais, kui arutati kohtute seaduse uut eelnõu, mille oli koostanud töörühm eesotsas tollase Riigikohtu esimehe Märt Raskiga. Varem justiitsministrina oli Rask seisnud vastu kohtuhalduse väljaviimisele justiitsministeeriumi haldusalast. Riigikohtu esimehena võttis ta aga selle käsile otsustavamalt kui seni ükski tema eelkäija või järeltulija. Elav arutelu seaduseelnõu üle on dokumenteeritud nii tollastes ajalehtedes kui ka õigusajakirjanduses. Kohtusüsteemi majanduslik ja rahaline sõltumatus justiitsministeeriumist tähendaks, et kohtusüsteem peaks ise osalema riigieelarve kujundamises, s.t poliitilistes debattides. Seda ei tohiks lubada riigivõimuharule, millele on antud suur volitus kontrollida nii seadusandja kui ka täitevvõimu sisulisi valikuid. Eelnõu jäeti parlamentaarselt siiski menetlemata.
Lisandub kohtujuristi amet
2013. aasta seadusemuudatusega jõudis Eesti kohtusüsteemi kohtujuristi institutsioon. Tugeva ametipositsiooni ja kõrgete kvalifikatsiooninõuetega kohtuteenistujate kaasamisest loodeti kohtute koormuse paremat jaotumist, võimalust lahendada kohtuasju kiiremini ja õigusemõistmise kvaliteedi üldist tõusu. Kuigi see on isegi saavutatud, on kohtujuristide ülesanded ja pädevus jäänud nii ebamääraseks, et veel mitu aastat hiljem pole kohtujuristide vajadus ja töö sisu päris selge.
Hoolimata kõigist vahepealsetest muudatustest on Eesti iseseisvuse taastamise ajal ja järel paika pandud kohtute põhimõtted jäänud samaks: Eesti kohtusüsteem on kolmeastmeline; õigust mõistab üksnes kohus; kohus on õigust mõistes sõltumatu ning lähtub üksnes seadustest ja muudest demokraatlikus menetluses kehtestatud õigusaktidest.
Teksti autorid: Marju Luts-Sootak, Hesi Siimets-Gross
Tekst pärineb raamatust Eesti õiguse 100 aastat /Postimehe Kirjastus/