Kohus ei rahuldanud Tallinna ja Narva gümnaasiumide õppekeelt puudutavaid kaebuseid

Tallinna Halduskohus jättis rahuldamata Tallinna linna, Narva linna ning Narva kooliõpilase isa kaebused Vabariigi Valitsuse 31. jaanuari 2012 korraldustele, millega valitsus jättis rahuldamata linnade taotlused neljateistkümnes vene gümnaasiumis venekeelse või kakskeelse õppe jätkamiseks.

Kohus leidis, et keelekasutus Eesti Vabariigi territooriumil, sealhulgas haridusasutustes, on eestlaste keele ning identiteedi säilimise ja tagamise vahendina riigielu, mitte kohaliku elu küsimus, mistõttu ei ole kohalike omavalitsuste enesekorraldusõigust rikutud. Ka on linnadele õppe ümberkorraldamiseks eraldatud piisavalt rahalisi vahendeid. Kuna põhimõte, et munitsipaal- ja riigiüldhariduskoolides toimub õpe eesti keeles, on kehtinud 1993. aastast, mil jõustus põhikooli- ja gümnaasiumiseaduse (PGS) eelmine redaktsioon, on linnadel olnud ka piisavalt aega õppe ümberkorraldamiseks. Kohus ei leidnud PGS § 21 lg 3 vastuolu PS § 37 lg 4 teise lausega ega rahvusvahelise õiguse normidega.

Ka ei nõustunud kohus linnade väidetega venelaste sundassimileerimise ning rahvusliku identiteedi kaotuse kohta. Statistikaameti andmetel moodustasid 1. jaanuari 2012 seisuga vene rahvusest elanikud Ida- Viru maakonnas 71% rahvastikust, samas kui eestlaste osakaal oli kõigest 19,5%. Tallinnas olid venelased 36,2%-ga suuruselt teine rahvusgrupp, jäädes vaid 19,3%-ga alla eestlastele (eestlasi oli 55,5% elanike koguarvust). Kohus leidis, et identiteedi säilimine võiks olla probleem pigem väikesearvuliste rahvusvähemuste puhul, kellega venelaste näol kindlasti tegemist ei ole. Näitena tõi kohus välja, et Statistikaameti andmetel elas 1. jaanuari 2012 seisuga Tallinna linnas lisaks 145 149 venelasele ka 13 791 ukrainlast, 7208 valgevenelast, 2277 soomlast, 1249 tatarlast, 809 lätlast, 859 poolakat ning 1306 juuti, kuid eeltoodud väikerahvaste identiteediküsimust Tallinna linnas, nagu ka eestlaste identiteediküsimust Narva linnas ei ole kaebajad kohtu ees tõstatanud.

Kohus viitas ka Euroopa Inimõiguste Kohtu 23. juuli 1968. a otsusele, milles kohus asus Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni sätteid tõlgendades seisukohale, et juhul, kui need annaksid igaühele vastava riigi territooriumil õiguse saada haridust vabalt valitud keeles, viiks see absurdsete tulemusteni, kuna siis tekiks igaühel õigus nõuda mistahes lepinguosalise riigi territooriumil talle mistahes keeles hariduse andmist. Ka viitas kohus Euroopa Kohtu 9. aprilli 2002 otsusele ning 28. novembri 1989. a otsusele, milles Euroopa Kohus leidis, et iga riik on suveräänne võtmaks keelenõuete kehtestamisel arvesse ajaloolisi ja ka poliitilisi kaalutlusi ning tunnustas liikmesriigi õigust oma riigikeeleks oleva rahvuskeele kaitsele rahvusliku identiteedi säilimise ja arendamise nimel.

Kohtuotsuse peale on õigus 30 päeva jooksul, alates tänasest, esitada apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtule.