Omavalitsuste rahastamise korraldus on põhiseadusega vastuolus
16. märts 2010
Riigikohus tunnistas põhiseaduse vastaseks selliste seaduste puudumise, mis eristaks omavalitsustele riiklike kohustuste täitmiseks mõeldud raha kohaliku elu küsimuste lahendamiseks mõeldud rahast.
Riigikohtu üldkogu otsuse
kohaselt nõuab põhiseadus, et seadustes oleks täpselt kirjeldatud, millised
valdadele ja linnadele pandud kohustused on riiklikud kohustused ja millised on
kohalikud. Riiklike kohustuste täitmise kulud tuleb katta riigieelarvest.
Seadused peavad eristama riiklike kohustuste täitmiseks ette nähtud raha
kohaliku elu küsimuste lahendamiseks mõeldud rahast. Sisuliselt tähendab see
seda, et kaht erinevat liiki ülesannete jaoks peavad valdadele ja linnadele
olema antud kaks eraldiseisvat rahakotti.
Kuna kehtiv omavalitsuste
rahastamise korraldus nendele nõuetele ei vasta, tunnistas Riigikohtu üldkogu
selle põhiseadusega vastuolus olevaks.
Tulenevalt Riigikohtu otsusest
peab Riigikogu vastu võtma seadused, mis võimaldaksid eristada omavalitsustele
kohaliku elu küsimuste otsustamiseks ette nähtud raha riiklike kohustuste
täitmiseks mõeldud rahast. Need seadused peavad tagama, et riiklikud kohustused
saaksid rahastatud riigieelarvest ja et kohalike ülesannete jaoks oleks
omavalitsustel piisavalt raha. Samuti peab Riigikogu looma selguse selles,
millised seadusega omavalitsustele pandud ülesanded on riiklikud ja millised
olemuselt omavalitsuslikud. Omavalitsused ei pea kulutama kohalike ülesannete
jaoks mõeldud raha riiklike kohustuste täitmiseks. Riigieelarve, mis on vastu
võetud seaduste alusel, mis nende nõuetega ei arvesta, võib samuti osutuda
põhiseadusega vastuolus olevaks.
Riigikohtu üldkogu jättis samas
otsuses rahuldamata Tallinna Linnavolikogu taotluse tunnistada kehtetuks 2009.
aasta esimese lisaeelarve seadusega tehtud muudatused tulumaksuseaduses,
teeseaduses, töötervishoiu- ja tööohutuse seaduses, valla- ja linnaeelarve
seaduses ja kahes Vabariigi Valitsuse määruses. Omavalitusüksustele eraldatava
tulumaksuosa vähendamise puhul jäeti taotlus rahuldamata osaliselt põhjusel, et
tulenevalt kogu rahastamiskorralduse põhiseadusvastasusest ei olnud selle põhiseaduspärasuse
kontrollimine eraldivõetuna võimalik.
Tegemist on Riigikohtu üldkogu
kui Eesti kõrgeima õigustmõistva organi viiekümnenda ja senini mahukaima
otsusega.